Piiskoppide läkitus Suurel Neljapäeval, 1. aprillil 2021

Jeesus võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!“ (Lk 22:19)

Me pühitseme päeva, mil meie Issand ja Õnnistegija seadis armulaua ja andis käsu seda teha tema mälestuseks. Armulaud on Kiriku suur varandus, mida tuleb hoida ja kalliks pidada. Samas on selles maailmas ka erinevaid jõude, mis püüavad meilt seda andi röövida. Nii on see olnud algusest alates. Kui Jeesus jüngritega viimast korda paasasöömaaega pidas, pidi ta seda tegema varjatult ja salaja, et Juudas oma reeturlike plaanidega armulaua seadmist ära ei rikuks. Õhtusöömaaja ettevalmistamiseks ei saanud Jeesus jüngritele öelda, kuhu ta on kokku leppinud õhtusöömaaja koha. Jüngrid pidid minema vaid linna ja liikuma seal seni, kuni leiavad veekruusi kandva mehe. Siis pidid nad talle järgnema seni, kuni ta kuhugi majja sisse astub. Alles kohale jõudes said nad majaperemehe käest teada, kus Jeesus tahab õhtut koos jüngritega veeta.

Nõukogudeaegse ateistliku valitsuse ajal pidid paljud tagakiusu vältimiseks salaja armulaual käima, sest armulauast osavõtmist pidas tollane võim tõelise uskliku märgiks. Paljud lõid kartma ja jäidki aastateks armulauast ja selle õnnistusest ilma. Nii kaugeneti kirikust, usust ja Jumalast.

Praegu oleme olukorras, kus armulaual osalemine on viirusega nakatumise ohu tõttu raskendatud. Tuleb öelda, et siiski ainult raskendatud, kuid täna veel mitte võimatu. Igatsev süda leiab ikka võimalusi armulauast osasaamiseks. Hoiduma ei peaks siis mitte armulauast, vaid nakatumisest. See reegel kehtib alati, mitte ainult koroonaajal, et armulauaande tuleb jagada väärikalt.

Küllap selle maailma vürstil on veel tuhat varianti, et meid sellest olulisest annist eemal hoida. Üheks takistuseks on see, et me ei mõista, mida armulaud meile annab. Meie tahame ju alati ikka midagi saada. Kui me midagi kasulikku enda jaoks selles leida ei suuda, siis jääbki see meile ebaoluliseks. Lihtsalt ilusaks usuliseks tavaks.

Armulaud saab meile oluliseks, kui taipame, et seal annab Issand Jeesus end ise meile. Me saame osa sellest ihust ja verest, mis Kolgatal meie pattude andeksandmiseks ohverdati. Saame osa ihust ja verest, mis meile lunastuse ja uue elu toob.

Ketsemani aias võitles Jeesus veel enne oma kannatusi ja palus: Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina! (Mt 26:39) Siin võis olla viimane küsimus, kas on veel muu võimalus lunastuse toomiseks kui see, et tema ihu ja veri tuleb ohverdada Kolgata ristil.

Me ei pea enam küsima, kas saab elada ka ilma armulauata. Ilma Jeesuseta ei ole meil elu. Ilma Kristuse ära antud ihu ja vereta ei ole meil andeksandmist.

Urmas ViilmaTiit SalumäeJoel Luhamets
peapiiskoppiiskoppiiskop

Paastuaja 3. pühapäev Oculi: “Jeesus – kurjuse võimu võitja”

Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja.
Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu, sest see on suur! Kes iganes kardab Issandat, seda ta õpetab teele, mis tuleb valida. Selle hing viibib heas põlves ja ta sugu pärib maa. Issanda osadus on neil, kes teda kardavad, ja ta annab neile teada oma lepingu. Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja. Pöördu mu poole ja ole mulle armuline, sest ma olen üksildane ja vilets! Ahastused täidavad mu südame; tõmba mind välja mu kitsikustest! Vaata mu viletsust ja mu vaeva ja anna andeks kõik mu patud! Vaata mu vaenlasi, sest neid on palju, ja vägivaldset vihavaenu, millega nad mind vihkavad! Hoia mu hinge ja kisu mind välja; ärgu ma jäägu häbisse, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!
Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja.
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule.
Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen

Ps 25:11-20

+++

Kõigeväeline Jumal, Sinul on meelevald kurja üle. Hoia meid, et me ei langeks kurja küüsi ja lase oma armastusel juhtida meie elu. Kuule meid Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

Päevapalve

+++

Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal:
„Ma andsin neile selle käsu, öeldes: Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas; ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin, et teil oleks hea põli! Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid oma nõu järgi oma kurja südame paadumuses, ja nad läksid tagasi, aga mitte edasi. Alates sellest päevast, kui teie vanemad lahkusid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani olen ma läkitanud teie juurde kõik oma sulased prohvetid – läkitanud päevast päeva –, aga teie ei kuulanud mind ega pööranud kõrva, vaid jäite kangekaelseiks; te tegite rohkem paha kui teie vanemad.”

Jeremija 7:23-26

+++

Me teame, et ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Juma- last sünnitatu hoiab ennast ja kuri ei puuduta teda. Me teame, et meie oleme Jumalast ja et terve maailm on kurja käes. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, Tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.

1.Johannese 5:18-20

+++

Jeesus ütles:
„Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt,
miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule sellepärast, et teie ei ole Jumalast.”
Juudid kostsid Talle: „Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et Sina oled samaarlane ja et Sinus on kuri vaim?” Jeesus vastas: „Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind. Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!” Juudid ütlesid Talle: „Nüüd on selge, et Sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent Sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi. Kas Sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks Sina ennast pead?”
Jeesus vastas: „Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: „Ta on meie Jumal.” Teie küll ei tunne Teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma Teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen Teda ja panen tallele Tema sõna. Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.”
Nüüd ütlesid juudid Temale: „Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?” Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.” Nüüd nad võtsid kive, et Teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.

Johannese 8:46-59

+++

Paastuaja pühapäevad on kui verstapostid, mille Kirik pani maha selleks, et valmistada ette oma tulevasi liikmeid. Paastupühapäevade teemad kujunesid ajapikku välja õpetusest, mida anti ülestõusmispühadel ristitavatele. See aga ei tähenda sugugi, et niiöelda vanad olijad neid enam ei vajaks – meeleparandust vajame me kõik ja meeleparandus ei ole sisuliselt muud kui tagasipöördumine ristimises saadud armu juurde. Ütleb ju Luther Suures Katekismuses – kui Sa elad meeleparanduses, siis sa elad ristimises, mis mitte ainult ei tähenda uut elu, vaid ka teostab, alustab ja viib selle täide, sest selles antakse meile armu, Vaimu ja jõudu vana inimese mahasurumiseks, et uus võiks esile tõusta ja tugevaks saada. Seepärast jääb ristimine alatiseks püsima, ja isegi siis, kui keegi sellest ära langeb ja pattu teeb, on meil ikkagi võimalus vana inimene alistada. Meid uuesti vette kasta pole aga mingit vajadust. Sest kui me laseksime end ka sada korda vette kasta, ei ole see ikka midagi rohkemat kui üks ristimine, – selle toime ja tähendus jäävad kehtima. Niisiis ei ole meeleparandus midagi muud kui ristimise juurde tagasipöördumine ja -tulek, et korrata ning teha seda, mida me oleme alustanud, kuid pooleli jätnud.

Paastuaja esimesel pühapäeval ehk siis esimese verstaposti juures õpetatakse meid ära tundma kiusatusi, mis ristiinimest siin maailmas õigelt rajalt ja kitsalt teelt püüavad kõrvale ahvatleda. Jumala sõna tundma õppides selles Vaimus ja traditsioonis, nagu Kirik seda apostlitest alates on õpetanud, tunneme ära saatana kavalused ja pettused. Justnimelt apostellikus traditsioonis, sest nagu Jeesuse kõrbekiusatuse loost loeme, tunneb saatan hästi Jumala sõna, kuid oskab seda alati enda kasuks väänata – jättes midagi ära või pannes midagi juurde. Enamasti õige vähe, kuid nii, et Jumala sõna algne mõte pöördub pea peale.

Teise verstaposti juures räägitakse meile sellest, kuidas kurja kiusatustele vastu astuda, kuidas kiusatusi võita. Omast jõust ei oska ega suuda seda teha keegi. Aga Issand on kinkinud meile võitluseks kaks vägevat relva – need võimsad relvad on palve ja usk. Apostel Peetrus julgustab meid oma teises kirjas – Issand oskab jumalakartlikke kiusatustest välja kiskuda (2Pt 2:9). Usaldagem siis Tema sõna ja palvetagem, et Issand seda teeks. Jumal, kes on Armastus, ei sunni kedagi vägisi pöörduma. Aga Ta aitab seda, kes Tema abi ootab ja Temalt kõike head palub.

Tänane kolmas verstapost selgitab, et meie vaimulik võitlus on juba ette kaotatud kui meie silmad ja süda pole pööratud õiges suunas. Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja. See tänase pühapäeva alguspsalmi antifon on andnud ka pühapäevale nime – oculi – silmad. Prillikandjatele peaks see ladina keelne sõna olema tuttav, sest siit on eesti keele tulnud väljend okulaarid.

Jeesus – kurjuse võitja – nõnda on tänase pühapäeva teema kokku võetud meie praeguses kirikukalendris. Varem kutsuti oculi pühapäeva aga saatanast lahtiütlemise pühapäevaks, sest just sel pühapäeval toimus ülestõusmispühal ristitavate saatanast lahtiütlemise talitus – eksortsism. See ladina keele kaudu meieni jõudnud sõna tähendab sissetungijast vabastamist, sissetungija väljaheitmist. Kurjus pole inimhingele loomupoolest omane, vaid on tunginud meisse väljaspoolt – pärispatu tagajärjel. Kui Jumal maailma lõi, oli kõik hea ja ka inimene loodi täiusliku ja surematuna.

Meie kiriku käsiraamatutes olevates ristimiskordades pole eksortsismiriitusest enam palju alles jäänud, on vaid ristimärgi tegemise palve ristitava laubale ja rinnale enne usutunnistust. Martin Lutheri koostatud ristimiskorras aga oli eksortsismiriitus veel täiesti olemas sisaldades vastavaid palveid, mis lõppesid kolmekordse ristimärgi tegemise ja vannutamisega – Ma vannutan sind, sa rüve vaim, Isa † ja Poja † ja Püha Vaimu † nimel, et sa läheksid välja ja lahkuksid sellest Jeesuse Kristuse sulasest, aamen.

Kuidas võis toimuda algkirikus ristimiseelne eksortsismiriitus saame aimu õigeusu kiriku ristimiskorraga tutvudes. Lühidalt kirjeldatult toimub see nõnda: preester võtab ristitava kirikuuksel vastu, enne sisenemist pöördub ristitav näoga läände – sinnapoole, kust ta tuli ehk siis seljaga altari suunas. Seejärel küsib preester ristitava käest kolm korda: Kas sa ütled lahti saatanast? Saanud jaatava vastuse, pöörab preester ristitava ringi. Pöörab ringi silmadega ida suunas ehk siis altari poole, ning küsib ristitavalt kolm korda: Kas sa pöördud Kristuse poole? Läänepoole vaadates ütleb ristitav lahti kogu maailmast ja tema himudest. Itta pöördudes vaatab talle vastu altariseinalt Kristus Kõigevalitseja ise – mu silmad on alati Issanda poole …

Suund on oluline. Suund näitab seda, kuhu me tahame välja jõuda. Lääne ja põhjasuund on tähendanud alati pimeduse, külma, kurja, kaduvuse ja surmavalla suunda, sest päike loojub sinna. Ida on aga päikese tõusu, valguse, taastuleva Kristuse suund – ladina keeli orient. Siitsamast pärineb ka sõna orienteeruma, mis tähendab õiges suunas minemist – itta, taastulevale Kristusele vastu minemist. Mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal kirjutab apostel Paulus kirjas koloslastele (Kl 3:2). Kristus olgu meie orientiir, märk mille järgi me orienteerume siin ilmas.

Me teame, et meie oleme Jumalast ja et terve maailm on kurja käes. Me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu – kirjutab Johannes tänases epistlis. Need on apostli viimased sõnad tema armastuskirjas kogudustele. Aga üks lause on tal siiski veel öelda. Lause, mis miskipärast meie tänasest lugemisest on välja jäetud. Oma epistli lõpetab eakas apostel isaliku manitsusega – lapsed, hoiduge ebajumalate eest! (1Jh 5:21). Teisisõnu tähendab see manistus ju seda: Hoidke oma silmad Kristusel.