AJALUGU

KIRIKU- JA LINNALUGU

Praeguse Kärdla linna kohal, Hiiumaa kirderannikul Nuutri jõe kaldal, paiknes aastasadu rootslaste küla Kärtil (ka Kiertel, Kiärtelle). Esimene kirjalik märge Kärdlast kuulub aastasse 1564, kuid rootsi talupojad elasid siin ja kogu Põhja-Hiiumaal juba ammu enne seda. 22. märtsil 1470 andis ordumeister Johann Wolthus von Herse Hiiumaa rootsi talupoegadele vabaduskirja.

Hiiu-Kärdla kalevivabrik

Kärdla kui linna tekkimine on otseselt ja vahetult seotud Hiiu-Kärdla kalevivabriku asutamisega ning selle kujunemisega üheks omaaegseks tähtsaimaks tööstusettevõtteks Eestimaa kubermangus ning kogu Vene Impeeriumis. 1829.a. 1. mail rajasid kohalikud mõisnikud (Partsi ja Kõrgessaare) vennad Peter Ludwig Konstantin ja Heinrich Georg Eduard Ungern-Sternberg selle ettevõtte. 1835.a. sai vabriku direktoriks parun Robert Eginhard Friedrich Ungern-Sternberg, kes 1844.a. alustas elamute ehitamist Inglismaa töölisasulate eeskujul. Samal aastal rajati haigla, 1853.a. poistekool (Kärdla vabriku erakool oli asutatud juba 1830.a.), kümme aastat hiljem ka tütarlaste kool.

Rootslaste vana surnuaia laskis parun 1848.a. kujundada haljasalaks, mida toona kutsuti Paruniaiaks, nüüd Rannapargiks. Pargi rajamise käigus lammutati ka rootslaste keskaegne Püha Olavi kabel, mis oli selleks ajaks lagunemas. Kabeli endisele asukohale püstitati metallrist, mis siiani alles ja mille ühel poolel on kiri “Den gamla Swenska Kyrko-garden” ja teisel poolel: “Karel Tarning war den sista som har blef begrawan 1848”.

1887. aastaks oli Kärdlas 2055 elanikku, neist suur osa töötas vabrikus. Eesti Vabariigi ajal kalevivabrik kiratses. Vahepealsed rasked ajad olid elanikkonda tugevasti kärpinud – 1923.a. elas Kärdlas 1510 inimest. 28. septembril 1920.a. nimetati Kärdla aleviks. Linnaks sai Kärdla 1. mail 1938.a. Kõige rohkem on Kärdlas inimesi elanud 1989.a. – 4126. Täna elab linnas umbes kolm tuhat elanikku.

Pärast põlengut 1941.a. (süüdati hävituspataljonlaste poolt) lõpetas Kärdla kalevivabrik tegevuse, olles eelnevalt natsionaliseeritud.

“Saksa kabel” 1936.a.

1847. a. ehitati vabriku lähedale Nuutri jõe äärde nn. saksa kabel. Tegemist oli polügonaalse kooriosaga puitehitisega, mille lääneotsas oli eenduv torn. Kabelis oli nõukogude ajal sepikoda ning see hävis 1987.a. Kabeli altaripildiks olnud maal “Kristus lapsi õnnistamas” asub Kärdla kirikus.

“Saksa kabeli” sisevaade

Aastatel 1861-1863 rajati eestikeelsete jumalateenistuste tarvis uus, Ristija Johannesele pühitsetud kivikirik. Uue kiriku ehitamise mõtte algatajaks ei olnud mitte vabriku omanik, vaid Emmaste, Suuremõisa ja Putkaste parunid, kes andsid selle rajamiseks raha. Vabatahtlikult annetasid ka vabrikutöölised ise ning osa ehitussummast peeti tööliste palkadest kinni, samuti pidid nad osalema ehitusel. Kirik pühitseti 27. oktoobril 1863.a.

Kärdla kiriku sisevaade 20.saj. algus

Pühalepa Laurentsiuse koguduse abikirikuna tegutsemist alustanud pühakoda on oma tüübilt kolmelööviline kodakirik, mille läänefassaadi kroonis avatud viilutorn kella ja metallristiga. 1929. aastal ehitati algse viilutorni ümber puidust kellatorn, mille järel omandas kirik tänaseni säilinud välisilme. Tornis on kaks kirikukella, neist üks on keskaegne, teise annetas kirikule Tallinna restorani “Kuld Lõvi” omanik Richard Devid, kes oli Kärdlast pärit. Lahtine viilutorn ei pidanud meie kliimas vastu ja hakkas lagunema ning põhjustas kiriku valmimisest alates fassaadi krohvikihtide varisemist, mida võib jälgida vanadelt fotodelt.

Uue tornikella pühitsemine 1923.a.

Altarimaali “Kristus ristil”, mille on maalinud tundmatu baltisaksa kunstnik, sai kirik aastal 1889. 1904. a. paigaldati kirikusse Walckeri firma orel. Kirikus oli algselt kolmerealine pingistik, mis nüüd on asendatud kaherealisega. II maailmasõjas kirik oluliselt kannatada ei saanud. 1977. aastal teostati kirikus põhjalik remont ning kirik pühitseti taas 23. oktoobril 1977. Kärdla kirik on oma lihtsa ja askeetliku arhitektuuriga stiilne ja kaunis arhitektuurimälestis ning tööliskirikute seas üks ainulaadsemaid.

Paluküla abikirik

Kärdla kogudus eraldus Pühalepa kogudusest ja sai iseseisvaks 1. juulil 1926.a. Aastast 1935 kuni baaside lepinguni 1939.a. kuulus Kärdla kogudusele ka abikirik Palukülas. Tänaseks on abikirik kogudusele küll tagastatud, kuid seisab veel varemetes.

Kärdla kirik peale 1929.a.