Piiskoppide läkitus Kristuse ülestõusmise pühal, 4. aprillil 2021

Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama (Mt 28:1)

Kui sageli oleme astunud sisse kalmistu väravatest, möödunud kümnetest ja kümnetest haudadest, et jõuda rahupaika, kuhu on maetud meie lähedased – eelnevad põlvkonnad ühes oma lootuste ja unistustega. Maarja ja Maarja Magdaleena eeskujul käime oma lähedaste haudu vaatamas. Enamasti eemaldame hauaplatsile kukkunud oksaraod, kuivanud lehed ja närtsinud lilled, süütame küünla või mitu ning seisatame vaikseks hetkeks. Meie südames ja huulil on palve, meeles ja mõtteis nii rõõmsad kui nukrad mälestused oma armsatest, kes puhkavad selles rahupaigas. See rahu tundub nii lõplik ja jäädav…

Me ei ole ilmselt kunagi suundunud surnuaeda ootuse või kartusega, et kohtame lähedase haual kedagi, kes tervitab meid sõnumiga: Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! (Mt 28:6)Just nii juhtus nädala esimese päeva varahommikul Maarja ja Maarja Magdaleenaga, kui nad läksid Jeesuse hauda vaatama. Nad olid kaduvate inimestena harjunud ja leppinud surma kõigutamatu karmusega. Nad ei olnud osanud võtta tõsiselt Jeesuse sõnu, et Ta peab kolmandal päeval surnuist üles äratatama, ükskõik kui veenvalt need sõnad Jeesuse suust ka kõlasid. Naised teadsid, et surmaga ei anna kaubelda. Siiski ootas kahte Maarjat Jeesuse haual uus reaalsus. Olukord oli oma ootamatuses nii ehmatav, et valges rõivas ingel pidi neid rahustama sõnumiga Teie ärge kartke! (Mt 28:5).

Oleme viimase aasta kestel olnud sunnitud leppima koroonaviirusest tingitud ebareaalse olukorraga. Meile on korduvalt öeldud, et peame harjuma selle viirusega elama. Täpselt nii, nagu olid Jeesuse hauda vaatama tulnud naised harjutanud ennast elama surmaga kui reaalsusega, mille eest keegi ei suuda põgeneda. Meie ümber on tänagi palju samasuguse veendumusega inimesi.

Ülestõusmise sõnum pöörab arusaama reaalsusest ja ebareaalsusest ümber. Pöörab õigetpidi! Loomise alguses oli igavene elu reaalsus, mille inimene keelatud vilja süües ja Jumala keelust üle astudes muutis kättesaamatuks unistuseks. Reaalsuseks sai hoopis surelikkus. Jumal parandas Jeesuses Kristuses inimeseks sündides ise esimeste sõnakuulmatute inimeste poolt aegade alguses tehtud vea. Taastus loomisjärgne seisukord.

Jeesuse Kristuse ülestõusmise uskujatele – kõigile kristlastele – koitis uus hommik ühes teadmisega, et kõik haigused, kannatused ja isegi surm on ajalikud ning seetõttu kaduvad ja mööduvad. Uus tõeline reaalsus ei ole mitte viirused, teised haigused ja surm, mida ajalikus elus kogeme. Meil tuleb harjutada ennast hoopis usu ja teadmisega, et kõigele sellele järgneb ülestõusmine ja elu.

Seda tõde uuest reaalsusest käskis ingel kuulutada hauda vaatama tulnud naistel kõigile Jeesuse jüngritele: Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! (Mt 28:7) Seda sõnumit kuulutavad Jeesuse Kristuse jüngrid – naised ja mehed – tänini. Ja teeme seda ka täna hommikul, kui üksteist rõõmsalt tervitame: Kristus on üles tõusnud! Tõesti, Ta on üles tõusnud! Halleluuja!

Urmas ViilmaTiit SalumäeJoel Luhamets
peapiiskoppiiskoppiiskop

Piiskoppide läkitus Suurel Reedel, 2. aprillil 2021

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16)

Armu ja rahu Jumalalt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, meie Päästjalt!

Täna on suur reede ja läheme vaimus Jeruusalemma, käime koos Kristusega kannatusteed. Olen seda teekonda Jeruusalemmas käinud ja küsinud endalt, kellena mina seda teed käin. Kas ma olen risti kandja, kas annan Jeesusele rätiku, et nägu pühkida, kas olen segaduses kõrvaltvaataja, kes ei saa aru, mis toimub, või kas ma pole viimaks üks nendest, kes viivad karistust täide?

Kui inimene sureb, siis küsitakse sageli, kes on selles süüdi. Kui inimene sureb koroonahaigusse, siis on tegu tänase päeva surmapõhjusega ja me küsime, kelle käest ta sai nakkuse. Kes on süüdi? Kui aga inimene sureb vägivaldset surma, siis otsitakse tingimata süüdlast. Täna, Kristuse surmapäeval küsime, kes on Kristuse surmas süüdi. Ristilööjad viisid täide ülemkohtu otsuse, mida juudid sellel ajal ei saanud otsustada: kurjategija väärib surma, ise on süüdi. Tegelikult ei ole Uue Testamendi lugu Jeesuse kannatusest ja surmast lihtne.

Jeesuse ametlikult surma mõistnud Pontius Pilaatus ütles, et ta ei leia Jeesusel mingit süüd. Seda kinnitas ka Kristuse ristist paremal pool rippuv kurjategija. Kui Jeesus ise polnud oma surmas süüdi, siis kes oli? Kas Pilaatus, kes andis Jeesuse juutidele risti lüüa? Jeesus ütleb Pilaatusele Jh 19:11: Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülaltSeepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte. Seega vabastab Jeesus Pilaatuse vastutusest. Jeesuse andsid suurkohtu ette juudid. Kas süüdi on juudid? Juutide vaenamise üheks põhjuseks on olnud see, et nemad tapsid Õnnistegija. Jeesus ütleb Lk 23:34: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad! Kui juudid tegid seda teadmatult, kes siis on süüdi? Juudid poleks Jeesust kätte saanud ilma äraandja, Jeesuse enda jüngri Juudata. Kas oli Juudas Jeesuse surmas süüdi? Lk 22:3 selgitab: saatan oli läinud Juuda sisse. Kas võime siis öelda, et Jeesuse surmas oli süüdi saatan? Ei ole nii lihtne. Paulus ütleb Rm 5:12: Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud.

Kui küsime, miks lubas Jumal patu ja saatana paradiisiaeda, siis peame tõdema, et inimene, kelle Jumal loomistöö kroonina kuuendal päeval lõi ja kellele andis ülesande loodud maailma harida ja hoida, keda Jumal armastab, on eksinud ja kannab kogu vastutust patu eest. See, et ahvatlejaks oli madu või saatan, ei oma tähtsust. Patt on tulnud maailma inimese kaudu. Jeesuse surmas on süüdi inimene. Ja kuna me kõik oleme Aadama ja Eeva järeltulijad, siis oleme kõik ka Jeesuse surmas süüdi. Õndsaks saame üksnes armu läbi, kui usume ja paneme kogu oma lootuse Jumalale. Tõde on, et Jumal, kes on igavene, armastab meid ka meie süüs. Igas olukorras elame Jumala silma all.

Armsad õed ja vennad! Palvetagem oma kiriku ja rahva pärast. Palvetagem sellel suurel nädalal, kui paljud inimesed ei saa tulla kirikusse ja on haiged või hirmus haigestumise ees. Hoidkem ennast, oma peret ja lähedasi ning palvetagem kõikide arstide eest. Usun, et pole ühtegi olukorda, mille eest me ei saa Jumalat tänada.

Urmas ViilmaTiit SalumäeJoel Luhamets
peapiiskoppiiskoppiiskop