Mõista mulle õigust, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu!
Sest Sina oled mu Jumal, mu tugev kaitse.
Mispärast Sa tõukasid mu ära? Miks ma pean ikka kurvalt käima oma vaenlase surve all?
Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind,
need viigu mind Sinu pühale mäele ja Su hoonetesse,
et ma tuleksin Jumala altari äärde,
Jumala ette, kes on mu ülim rõõm,
ja tänaksin kandlega Sind, oh Jumal, minu Jumal!
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees?
Oota Jumalat, sest ma tahan Teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Mõista mulle õigust, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu!
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule.
Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen

Psalm 43:1–5

+++

Püha Jumal, Sina lasid oma Pojal meie pärast kannatada ja lubasid Ta patuste inimeste kohtus surma mõista, et Ta meie võlakirja oma surmaga jäädavalt risti külge naelutaks. Aita meil Sinu suure armastuse ees vaikseks jääda, usus Kristuse ristist kinni haarata ning end Sinu omaks anda. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

Päevapalve

+++

Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: „Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!” Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades.

Jesaja 65:1–3

+++

Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.

Efeslastele 2:12–16

+++

Tolsamal ajal tulid mõned variserid ja ütlesid Jeesusele: „Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!” Aga tema ütles neile: „Minge ja ütelge sellele rebasele: Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule. Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas. Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha! Aga ma ütlen teile, te ei näe mind enne, kui tuleb aeg, et te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”

Luuka 13:31-35

+++

Viies paastuaja pühapäev juhatab meid Kristuse kannatusaega. Jeesus on jõudnud Jeruusalemma lähedale. Tema töö rahva õpetaja ja tervendajana hakkab otsa saama – ainult mõned päevad veel. Kätte on jõudmas aeg viia täide ülempreesterlik teenistus – tuua ohver. Anda ohvriks iseennast, et lepitada inimkond Jumalaga – avada uks Jumala riiki kõigile, kes Temasse usuvad, kes Talle järgnevad.

Nii nagu Jeesuse avaliku tegevuse alguses kiusas saatan Teda kõrbes, ahvatles missioonist loobuma. Nii ei jäta kiusaja Tema maha nüüdki. Seekord ilmub see madu välja variseride kujul. Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa! Põgene, loobu, mine ära, päästa iseennast. Sellesama kiusaja häält kuuleb Jeesus veel ristipuulgi rippudes. Siis kui ülemad, sõdurid, üks Temaga koos ristilöödud kurjategijagi Jeesust mõnitavad – Kui sa oled juutide kuningas, päästa iseennast! (Lk 23:37)

Inimlik, enesekeskne soovitus. Kes meist ei teeks nõnda? Eluohtlikus olukorras püüab inimene ikka esmalt päästa iseennast, enne kui teiste päästmisele mõtlema hakkab. Mõni räägib koguni, et armastusega on samuti – kõigepealt armasta iseennast, siis alles saad teisi armastama hakata.

Päästa iseennast! Kas need mõnitajad mõistavad, mida ütlevad? On see siis mingi kuningas, kes päästab iseennast. Sellist valitsejat, kes otsustaval hetkel põgeneb, põlgab iga rahvas. Õige juht ja valitseja ei lase jalga. Õige juhi ülesanne on teenida oma rahvast ja riiki lõpuni – tulgu, mis tuleb – mitte hoida oma nahka. Sellist juhti rahvas austab.

Suurim teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib. Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles (Lk 22:26; 17:33) – õpetab Jeesus oma jüngreid veel enne ristitee algust. Tõesti, Jeesuse sõnad ja teod on omavahel kooskõlas. Seda, mida Ta õpetab, seda Ta ka teeb. Jeesus on õige juht – tõeline juht ja teenija – Minister.

Maailm aga on täis pseudojuhte, kes mõtlevad vaid iseendale, kes armastavad vaid iseennast. Üks selline oli ka Heroodes, kelle eest variserid Jeesust hoiatasid. Heroodes Antipas, tolle Heroodese poeg, kes kolmkümmend aastat tagasi Petlemma lapsed hukata lasi. Poeg ei erine isast. Ka Heroodes Antipas on egoistlik türann, kes heitis vangikongi Ristija Johannese ja hiljem tema hukkas, sest Ristija oli julgenud kritiseerida valitseja kõlvatuid suhteid ja elukombeid. Vägivald ja verevalamine vahendina, et kõrvaldada pisemgi oht oma võimule, pole sellelegi mehele võõras. Seega ei ole variseride hoiatus sugugi asjatu ja üleliigne. Isegi mitte tagamõttega ja salakaval – küllap nad usuvad tõemeeli, et Jeesust hoiatades teevad nad head.

Kuid Jeesust pole määratud hukkama Heroodes – see võõras. Jeesuse üle mõistab kohut Tema oma rahvas, kelle hulka kuuluvad ka needsamad variserid. Jumala rahvas mõistab häbistavasse ristisurma oma Kuninga ja Jumala. Eks seepärast Jeesus variseridele vastabki: Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha!

Apostel Paulus kirjutab pühapäeva epistlis: Tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. Kuidas seda mõista? Jeruusalemma nimi on tõlkes rahu linn ja Jeruusalemma tempel oli kohaks, kus juudid uskusid Jumala elavat. Templisse ei tohtinud siseneda ükski pagan, see oli eraldatud vaid Jumala lepingurahvale – Iisarelile. Aga rahu linn lööb risti Rahukuninga. Jumala eluase põlgab ära Jumala.

Jeruusalemma templi ajastu saab sellega läbi. Jeesus täidab ja lõpetab ristil oma surmaga vana Seaduse, surnuist ülestõustes alustab uut. Uueks templiks ja rahu linnaks saab Tema ihu – Kirik – sakramentaalselt Temaga ja Temasse liidetud kogudus. Uue Seaduse järgi pole keegi enam sünni poolest Jumala laps, aga uus tempel on võimalusena avatud kõigile – ühtmoodi nii juutidele kui paganatele. Kõigile, kes on valmis alanduma Kristuse risti ees – valmis surema ristimises koos Kristusega, et tõusta hauast koos Temaga. Tõusta uuele elule – usuelule, armuelule.

+++

Halastaja ja armuline Jumal, Sina kuuled alati omade palveid. Vaata armuga kõigi haigete peale ja võta kuulda meie palvet. Anna tunda, et Sinul on rahumõtted ka siis, kui Sinu käsi on raskelt meie peal. Täida meie süda oma Püha Vaimu läbi kannatlikkuse ja rõõmsa usaldusega Sinu vastu. Hoia meid kannatamatu ja nukra meele, nõdra usu, meeleheite ja kiusatuste eest. Pööra meie süda ja mõtted täiesti Sinu poole. Anna meie Õnnistegijast õppida alandlikkust, olgu Tema rist meile eeskujuks ja lohutuseks ahastuses ning Tema haavad kosutuse ja rahu allikaks. Tema surm olgu meie lootuse kaljuks. Issand, Sinu püha nimi olgu kiidetud ka kannatuse ja risti läbi, nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.